Maal on aegumiskuupäev – umbes 5 miljardi aasta pärast paisub Päike ja neelab meie kodumaailma. Kuid selgub, et elu Maal võib lõppeda palju varem. Uus uuring näitab, et umbes miljardi aasta pärast kaotab atmosfäär kiiresti suurema osa hapnikust, mis võib oluliselt mõjutada elu otsimist teistel planeetidel.
Hapnikurikas atmosfäär on üks Maa tunnuseid, kuna elutähtsad gaasid moodustavad umbes 20% õhust. See on muidugi hea uudis inimkonnale ja enamikule loomadele, kes seda planeeti koduks kutsuvad. Muidugi on taimed selle eest tänulikud.
Aga kui kaua võib hapnikurikas atmosfäär kesta? Uue uuringu raames otsustasid Georgia Tehnoloogiainstituudi ja Toho ülikooli eksperdid uurida Maa atmosfäärihapniku pikaajalist stabiilsust.
Töörühm modelleeris Maa süsteeme, sealhulgas selle kliimat, bioloogilisi ja geoloogilisi protsesse ning isegi Päikese heledust ning jälgis, kuidas hapnikutase õhu, vee ja kivimite vahel liikudes muutub. Kuigi teised uuringud on mõnda neist süsteemidest varem modelleerinud, olid need uued mudelid tavapärasest keerukamad.
Teadlased on leidnud, et Maa hapnikurikas atmosfäär kestab tõenäoliselt veel miljard aastat, enne kui see suhteliselt kiiresti kokku variseb. Teadlaste hinnangul langeb hapnikutase umbes 1,1 miljardi aasta pärast tõenäoliselt ühe protsendini praegusest atmosfääritasemest.
Huvitav ka:
- Teadlased loovad Maa digitaalse topelt, et simuleerida kliimamuutusi
- Elu otsimine väljaspool Maad. Miks Marss?
Mudelite järgi on hapnikuvaeguse peamiseks põhjuseks Päike. Vananedes peaks meie ematäht heledamaks ja kuumenema, põhjustades Maa pinnatemperatuuri tõusu ja süsinikdioksiidi lagunemist atmosfääris. Need kaks tegurit tapavad taimi, jättes planeedi ilma peamisest hapnikuallikast.
See tulevane atmosfäär hakkab lõpuks olema hämmastavalt sarnane iidse mineviku atmosfääriga – lõppude lõpuks polnud isegi Maa alati nii meeldiv koht. See sai alguse alles umbes 2,4 miljardit aastat tagasi, kui fotosünteetilised mikroobid ja seejärel taimed hakkasid suures koguses hapnikku välja pumpama. See avas tee mitmerakulise elu tekkeks.
Kuigi see leid ei pruugi meie elule praegu otsest mõju avaldada – miljardi aasta pärast on inimesed kahtlemata ammu kadunud –, muudab see maavälise elu märkide otsimise siiski keerulisemaks. Kuna hapnik on Maa eluga nii lahutamatult seotud, on astronoomid pikka aega pidanud seda kasulikuks omaduseks, mida otsida eksoplaneetide atmosfäärist, kus see võib viidata maavälise elu olemasolule.
Meeskond arvutas, et hapnikku saab atmosfääris tuvastada ainult 20-30% planeedi kogu elueast. Nüüd on selge, et nendeni jõudmiseks ei piisa ainult õiges kohas ruumis asuvate maailmade otsimisest – võtmeks saab ka õige hetk ajas.
Loe ka: